Foto: Hendrik Osula Hendrik Osula
Kuidas tulla nädalate kaupa toime paariruutmeetrises matka­bussis, kus pole erilisi mugavusi, kuid kus on mitu inimest, kel kõigil omad tahtmised? “Elu karavanauto mõnel ruutmeetril õpetas meile palju nii enda kui ka Marta kohta ja andis mõista, kui vähe me tegelikult vajame,” tunnistavad Piia ja Hendrik Osula.

Austraalia on täielik hipiriik. See tähendab, et paljasjalgseid surfar­hipisid kohtab tihedamini kui Eestis tuule ja külma eest salli mähkunud inimesi. Lisaks paljasjalgsusele ja surfamisele meeldib austraallastele matkata ja kämpida. Rentisime pisut korralikuma matkaauto. Kui mandri suuruselt kolmandast linnast Brisbane’ist sõitma hakkasime, hoiatati meid tugevate hoovuste ja maailma kõige mürgisemate meduuside eest. Edasi kala eest, kes end kiviks maskeerib ja kellele peale astudes võid surmavalt “nõelata” saada. Seejärel tulid mängu haid ja viimaks krokodillid. Samal ajal soovisid meist viimast võtta kõiksugu sitikad ja roomajad. 

Pere ja Kodu jaanuarinumbris on teisigi teemasid, mis kindlasti kõnetavad, vaata lähemalt SIIT!

Missugune oli aga ühe pere ellujäämisvõitlus paariruutmeetrises matka­bussis, kus oli neli istet ja poolteist korrust ning mis sisaldas kraanikaussi, külmkappi ja mikrolaineahju, kaht lahtikäivat voodit ja mitte ühtegi mugavust rohkem? Piia pani kõik kirja...