Liis Lillestik
Algul ei osanud neljase Tomi vanemad midagi kahtlustada. Poiss oli sünnist saati rõõmus laps, sõi, magas ja arenes hästi. Tagantjärele targana oskab ema siiski välja tuua varajasi ohumärke, mis viitasid autismile.

Millest värskes Peres ja Kodus juttu, vaata SIIT

Kui Tomi oli poolteist, kippus ta pead vastu esemeid lööma, rõõmustades lehvitas väga agaralt käsi, keskendus pisidetailidele ja armastas üksi mängida. Tõsisem ohumärk oli vanemaile aga see, kui Tomi teisel eluaastal häälitses, kuid sõnu ei tulnud. Siis märkas ema, et Tomi hoidub pilkkontaktist ega reageeri nimele.

Algul andsid vanemad poisile aega, lootes, et küll need oskused tulevad. Aga ei tulnud! Nagu ei ilmunud ka žestid. Seepeale hakkas Anett muretsema. Neli kuud uuringujärjekorras oli emale närvesööv. „Tundsin, nagu oleksin oma murega üksi jäetud, ja mõtlesin, et olen emana läbi kukkunud." 

Uuringuid oodates jõudis kätte aeg lasteaeda minna. Paraku läks sealgi keeruliseks. „Pidin iga päev lapsele kell 11 järele minema, sest Tomi väsis kiirelt. Pingelistes olukordades hakkas ta lööma ja viskus maha,” sõnab Anett. Õpetaja soovitas neil võtta tugiisiku, kuid ilma diagnoosita seda teha ei saa. Nii otsustas ema jääda Tomiga koju uuringuid ootama.