Elo ja Kaarel-Kaspar selgitavad poeg Ragnarile, et kadunud inimene elab edasi meie sees – oma lähedaste ja sõprade südames. Vahur Pormeister
Sel päeval, kui taat nende kodus suri, oli Ragnar kodust ära. Matustele Elo (39) ja Kaarel-Kaspar (36) teda kaasa ei võtnud.

Millest värskes Peres ja Kodus veel juttu, loe SIIT

“Küllap seetõttu oligi vanavanaisa lahkumine talle abstraktne, pisut mõistetamatu asi. Inimest, kes oli iga päev ta elu osaks olnud, ühtäkki polnud enam. Ja vanavanaema, kes oli vanavanaisaga eraldi majaosas elanud, sõi järsku kolm korda päevas meie köögis, n-ö lapse territooriumil,” meenutab Ragnari (4) ema Elo Säre (39) kahe aasta tagust aega, kui 85aastase purjespordi vanameistri Valdeko Säre elulõng katkes.

Kolm põlvkonda elasid Tartus Tammelinna majas koos. Vanavanaisa Valdeko oli Ragnarile olnud vanaisa eest, sest isapoolne vanaisa suri enne ta sündi. Et poisi isa Kaarel-­Kaspar (36) kutsus Valdekot vanaisaks, hakkas Ragnar sama tegema. Matustele ei võetud teda kaasa, kuna oli kõle november ja poisil oli väike palavik.

Elo ise kaotas isa 14aastasena Estonia katastroofis. Lisaks on ta näinud kõrvalt mitme lähedase võitlust raske haigusega. “Surm on me elus sageli liigagi lähedal olnud,” tõdeb ta mõtlikult.