„Miks ma pean poole aja oma lapse arenguvestlusest kuulama õpetaja kurtmist selle kohta, et üks õpilane terroriseerib mitte ainult õpetajat, vaid tervet klassi, nii et õppetööks aega ei jäägi,” küsib ühe koolitüdruku ema. Ta ei mõista, kas siis tõesti ei suuda õpetajad end enam klassi ees end kehtestada nii nagu tema kooliajal — kui õpetaja sisenes klassi, oli hetkega vaikus majas.

„Õpetajale sõna otseses mõttes sülitatakse näkku ja öeldakse, et küll mu ema asja korda ajab — pärast seda otsi endale uus töökoht,” räägib õpetaja, kes 35 aastat tagasi õpetajatööd alustades tundis enamasti töörõõmu, millest nüüd enam midagi järel pole. „Noored õpetajad, kes kooli tulevad, ei pea sellisele jamale vastu. Töötavad kaks aastat ja lähevad ära, mõeldes, et miks nad peavad laskma ennast niimoodi sõimata.”

Ühe minu õpilase vanem on lugenud pedagoogilist kirjandust ja teab väga palju. Ta kuulab kodus oma lapse juttu ja tõlgendab seda nii, nagu talle sobib, uurimata, mis teistel selle kohta öelda on. Siis istub arvuti taha ja hakkab saatma kirju. Ta ...