Unsplash
“Kuu aja jooksul kutsuti mind kolmel korral päevasel ajal lapsele järele,” meenutab Helena oma tütre keerulist harjumisperioodi lasteaiaga. “Lilileen nuttis palju ja segas sellega paratamatult teiste und.”

Iga kord, kui mõni vanem lapsele järele tuli ja rühma uksekella helistas, hakkas tüdrukuke nutma, ise korrutades: “Minu emme tuleb, minu emme tuleb...” Kasvatajad palusid kõigil poole päeva pealt lastele järele tulijail helistada teise rühma uksekella, et Lilileen ei kurvastaks. “See veidi leevendas, aga kui tütar nägi, et teine laps läks koju, tuli talle ikkagi nutt peale,” jutustab Helena. “Lõunaunne jäi laps vaid siis, kui lemmikõpetaja kõrval istus ja kätt seljal hoidis.”

Kahel korral käis Helena tütart ka lõuna ajal lasteaias sööma innustamas,­ sest vahepeal umbes nädal aega ei võtnud laps seal ampsugi suhu.

Pärast kolme nädalat soovitas õpetaja Helenal lapsega psühholoogi juurde minna. Algul ei teinud naine­ sellest välja, lootes, et küll kõik läheb ise üle, kuid siis tuli ka direktor temaga rääkima.