Vaevalt oli mu kahene poeg Rupert üle sõbra ukseläve astunud ja maast rongi võtnud, kui rünnak algas. James, see teine kaheaastane, kiirustas üle toa ja krabas asja niuhti! Ruperti käest ära. Rupert urises pahaselt ja võttis maast uue lelu. “Minu oma,” hädaldas James ja viuhti! oli teinegi mängu­asi kadunud.

Rupertit hakkas see näppamine tüütama ja nutuvõru tekkis ümber suu. James aga ei jätnud: mille iganes Rupert enda kätte sai, kiskus James selle külalise sõrmede vahelt ära. Sinna juurde käis kisa: “Minu oma! Ei võta!”

Sõbranna püüdis oma poega veenda, keelitada ja rahustada, kuid midagi ei aidanud. James nuuksus häälekalt, keha kaitsvalt mänguasjahunniku otsas. Lõpuks sai mu sõbrannal poja käitumisest villand ja ta asus lelusid poisi alt välja tirima. Laps karjus kui rattal. “James, sul on nii palju asju, las Rupert mängib ka,” keelitas sõbranna, piinlikkus näkku kirjutatud. “Palun jaga!” Rupert samal ajal huilgas keset tuba: “Ei taha siin olla! Lähme äraaaaaaa! Ära tahaaaaan!!!” Olime selleks ajaks külas olnud täpselt kümme minutit.

Millest Pere ja Kodu veebruarinumbris veel juttu, vaata SIIT!

Jah, kes meist poleks olnud sellises olukorras! Piinlik, väsitav ja kurnav. Kuid mida teha? Kuidas saada laps jagama? Kas üldse peab jagama?