Isa Giallorenzo
Keegi pole mulle otse öelnud, et kuule, sa võiksid oma lastele vanaisa olla. Aga teinekord pole öelda vajagi, piisab pilgust.

Olin tütre sündides 44aastane. Joosepi sündides juba 46. Vanaisa ma veel pole, aga vana isa olen kindlasti.

Vana isa teab, et nädalate-, teinekord isegi kuudepikkused magamatuse perioodid on hind, mille loodus ühe vallatu õhtupooliku eest sisse kasseerib. Ja see tuleb hambad ristis ära maksta, ükskõik kui kõrge see ei tundu. 

Justkui sellest vähe oleks, antakse noorele isale kõik andeks, vana isa peab aga kogu aeg kiki­varvul käima, sest tema vigadel on kümnekordsed tagajärjed.