Mihkel Raud | Irvitagu või terve saal, minu laps peab esineda suutma?

Kuidas ma teistele lapsevanematele otsa vaatan, kui minu poeg lasteaia aktusel hirmust nutma hakkab, on ju? Irvitagu või terve saal, minu laps peab esineda suutma!

Ma kardan esineda. Mu avalike ülesastumiste pelgus on isegi surmahirmust suurem. Võibolla seetõttu, et surmale ma iga päev ei mõtle, kuid inimeste ees tuleb mul kogu aeg nokk lahti teha.

Vahet pole, palju neid ülesastumisi on, sada või sada tuhat, ikka on jube. Kõige rohkem pabistan ma siis, kui pean kümne inimese ees esinema. Enne iga esinemist taob mu süda nagu pöörane, peopesad tõmbuvad higiseks, pea käib ringi. “Kas täna on siis lõpuks see kord, kui kõik untsu läheb?” küsin ma endalt ja lähen veelgi rohkem närvi.

Täiskasvanule on seda kõike – nii pabina kasulikkust kui kuulaja võimalike reaktsioonide põhjusi – kerge seletada. Lapsega on lugu keerulisem. Esinema aga laps ju peab, eks ole?