Mihkel Raud | Kas laps, kes on harjunud kogu aeg võitma, kasvab tugevaks ja edukaks?

Ma ei mängi oma lastega veel malet, sest nad on selleks liiga väikesed. Aga kord see juhtub: ühel pool köögilauda istun mina ja teisel pool istub Mirjam, käed erutusest värisemas, sest issi on talle just õpetanud, kuidas käib ettur ja miks odaga üle teiste malendite hüpata ei saa, aga ratsuga saab.

Ta teeb oma elu esimese E2-E4 käigu ning asub mind oma tulipruunide silmadega põrnitsema, sest mine sa issit tea, võibolla vastab ta sellise käiguga, milleks tema kogenematu maleaju veel valmis pole. Ja siis pean ma tegema raske otsuse: kas mängin temaga nagu võrdne võrdsega või teen seda, mida suurem osa lapsevanemaid teeb – kaotan talle meelega?

Lapsevanema instinkt lajatab ainumõeldavana näiva lahendusega: lase tal võita! Aga mul on eduga – vähemalt selle sõna tavalises tähenduses – tõsine probleem.