Erakogu
Üks lõbusamaid (ja täpsemaid) tiitleid, mille keegi anonüümne eestlane mulle kunagi kinkis, on “sariabielluja”. See ma ilmselgelt olen: kui ära armun, siis kallima mõnda romantilisse kohta vean, Empire State Buildingu katusele või Kadrioru parki näiteks, ja “kas sa mulle naiseks tuled?” sosistan.

Millest veel Pere ja Kodu oktoobrinumbrist lugeda saad, vaata SIIT!

Eks ma ju tean, millega see kõik hiljemalt seitsme aasta pärast lõpeb, aga kes siis metsa minnes hundi peale mõtleb. Eks teab nainegi. Aga ega seepärast saa seitset aastat elamata jätta. Pealegi võib mõnikord ka õnneks minna. Rahvasuus kutsutakse perekonnaseisu­ametit “õnnepaleeks”. Küllap mingi põhju­sega. 

Abielu on kahtlemata tõsine asi, ärge saage valesti aru. Aga siiski mitte nii tõsine, et seda millegi pöördumatuna käsitleda. Tahad pöördumatust, tee naisele lapsed. Vaat nendest pole sul tõepoolest võimalik lahutada. Siit soovitus naistele, kelle mehed lapsi tahavad, aga abielluda ei julge...