Foto: Erakogu
Ma ju tean, et kui olen lastega nädal aega reisil vaevelnud, kulub taastumiseks vähemalt kuu.

Ometi astun ma igal aastal sama reha otsa ja loodan tõsimeeli, et äkki läheb sedapuhku kergemalt. Mine tea, ehk on lapsed vahepeal targemaks saanud ja peavad end reisil normaalse inimese moodi üleval.

Niisiis istus perekond Raud ühel ilusal päeval taas taksosse ja hakkas lennujaama sõitma. Ma olin mingist reisiajakirjast Utah’ kohta lugenud ja kibelesin seda kangesti vaatama. Looduspargid ja puha, vahest on tibud juba nii suured, et nendega on võimalik reis ette võtta.

Aga ei, läkski lahti, kohe taksos, polnud vaja reisi ennast ootama jäädagi.

“Jäätist,” teatas Joosep ja kui aru sai, et tal oma lemmikmaiustust järgneva viie minuti jooksul limpsida ei õnnestu, hakkas auto tagaust lahti kangutama. Edukalt, olgu lisatud, sest juht oli lasteluku aktiveerimata unustanud. Ma sain pojal vaevu tagumikust kinni, vastasel juhul veetnuks me oma puhkusenädala lastehaigla intensiivraviosakonnas.

“Ei tohi!” noomis Liina väikemeest, kes emme kurjustamisest aga sellise trauma sai, et kogu ülejäänud sõidu jooksul talumatu volüümiga kriiskas. Kohmetult naeratav juht keeras raadiot tasapisi valjemaks, justkui lootes, et äkki ei saada aru, miks ta seda teeb.

Lennujaamas möödus turvakontroll ootamatult rahulikult. Mirjam viskus küll kiljudes põrandale, kui Liina tema randmelt metallist käe­võru püüdis eemaldada, ent sellega ekstsess ka piirdus, ei hüüdnud kumbki laps “pomm!” ega midagi.

Reis Chicagost (kus me praegu elame) Salt Lake Citysse kestab kolm tundi, ja kes on kahe väike­lapsega kas või viisteist minutit lennukis viibinud, see teab, kui tohutult pikk aeg kolm tundi olla võib. Õhkutõus möödus rahulikult ja korraks tekkis lootus, et lapsed jäävad magama. Lootus on aga teatavasti lollide lohutus.