Mihkel Raud: Pole midagi hirmsamat kui perepuhkus
Ometi astun ma igal aastal sama reha otsa ja loodan tõsimeeli, et äkki läheb sedapuhku kergemalt. Mine tea, ehk on lapsed vahepeal targemaks saanud ja peavad end reisil normaalse inimese moodi üleval.
Niisiis istus perekond Raud ühel ilusal päeval taas taksosse ja hakkas lennujaama sõitma. Ma olin mingist reisiajakirjast Utah’ kohta lugenud ja kibelesin seda kangesti vaatama. Looduspargid ja puha, vahest on tibud juba nii suured, et nendega on võimalik reis ette võtta.
Aga ei, läkski lahti, kohe taksos, polnud vaja reisi ennast ootama jäädagi.
“Jäätist,” teatas Joosep ja kui aru sai, et tal oma lemmikmaiustust järgneva viie minuti jooksul limpsida ei õnnestu, hakkas auto tagaust lahti kangutama. Edukalt, olgu lisatud, sest juht oli lasteluku aktiveerimata unustanud. Ma sain pojal vaevu tagumikust kinni, vastasel juhul veetnuks me oma puhkusenädala lastehaigla intensiivraviosakonnas.
“Ei tohi!” noomis Liina väikemeest, kes emme kurjustamisest aga sellise trauma sai, et kogu ülejäänud sõidu jooksul talumatu volüümiga kriiskas. Kohmetult naeratav juht keeras raadiot tasapisi valjemaks, justkui lootes, et äkki ei saada aru, miks ta seda teeb.
Lennujaamas möödus turvakontroll ootamatult rahulikult. Mirjam viskus küll kiljudes põrandale, kui Liina tema randmelt metallist käevõru püüdis eemaldada, ent sellega ekstsess ka piirdus, ei hüüdnud kumbki laps “pomm!” ega midagi.