Hele-Mai Alamaa
“Äkki oli sünnitustuba arste täis. Nad rääkisid keisrist. Kuulsin, et lapsel on ebamugav ja pean pressima, muidu on tagajärjed karmid ning beebi ei pea vastu,” jagab Vilvy Perele ja Kodule oma sünnituslugu.

Kui mul 41. rasedusnädalal kell kuus hommikul ebaregulaarsed valud algasid, mida dušš ei leevendanud, teadsin, et varsti on minek. Pool tundi hiljem jõudsimegi haiglasse, kus mul mõõdeti 6 cm avatust. Saime otse sünnitustuppa!

Pressisin siis, kui ämmaemand ütles, kuna ma ise presse ei tundnud. Midagi ei toimunud! Õige pea oli tuba arste täis. Lapse pähe pandi andur, et tema seisundit kontrollida, ning arstid rääkisid keisrist. Korraga kuulsin: “Lapsel on ebamugav ja sa pead pressima.” Tegin, mis suutsin, ikka ei miskit! Olukord kiskus kriitiliseks. Alles hiljem sain teada, et emakakael polnud täielikult avanenud ja laps oli sünnitusteedes väga halvas asendis.

Millest värskes PERE JA KODU VEEBRUARINUMBRIS veel juttu tuleb, vaata SIIT!

Vilvy lugu läks aga veelgi kriitilisemaks, avastati, et tal on ka verejooks. "Et verejooksu põhjus kindlaks teha, tehti mulle ultraheliuuring. Arst avastas hematoomi, mille tõttu vajasin kohe operatsiooni. Ta palus mult kiirelt paberile allkirja. Küsis, et kui vaja, kas luban emaka täielikult eemaldada. Olin paanikas ega tahtnud alla kirjutada, enne kui olen mehega rääkinud...."