Kuuenda raseduskuu lõpus, ühel ilusal suvepäeval läksin arsti juurde, kaevates imelikke valusid. Selgus, et emakakael on juba lühenenud ja on enneaegse sünnituse oht. See tabas mind nagu välk selgest taevast, sest seni oli rasedus kulgenud hästi! Unistasin sellest kahest kuust, mil enne sünnitust veel kodus sooja suve nautida ja lapse sünniks ettevalmistusi teha. Mu peas keerlesid küsimused: miks minuga? Mida ma ometi valesti tegin?

Millest värskes Peres ja Kodus juttu, vaata SIIT

Avastasin end haiglas kanüülide küljest ja hirmununa: kas ta tõesti sünnibki nii vara? Ma muudkui nutsin. Nutsin, sest kartsin lapse pärast, kartsin enda pärast, ja siis nutsin, sest kogu mu elu oli äkki pea peale pööratud. Hirm surma ees oli suur – hirm kaotada kedagi nii oodatut! Ometi pidin kõik need ohud läbi seedima ja olema valmis ükskõik milleks.