Mitte elu, vaid ellujäämine! Väikese vahega sündinud laste ema: tütre esimesel eluaastal nutsin iga päev. Abitusest, väsimusest, jõuetusest

Riiklik perepoliitika ja vanema­hüvitiste süsteem soosib mitme beebi järjestikust sündi. Õhinaga kaasa läinud emad avastavad aga, et teise või kolmanda lapsega kasvab koormus äkki üle pea.

Pärast esiklapse Kertu sündi olid Pille (38) ja ta abikaasa Taimar (37) kindlad, et teine laps võiks ka kohe tulla – siis on neil tore koos kasvada. Lisaks kulgeks beebindus ühe jutiga: kõik on veel värskelt meeles, riided ja tarbeasjad võtta. “Kogu aeg arvasin, et olen nii kõva mutt, et saan kõigega hakkama,” muigab Pille. “Ega siis enam mingit elu ei olnudki, algas ellujäämine,” tunnistab ta. 

“Juba Kertu polnud eriti hea magaja, aga Liisa oli selles osas lausa kohutav: esimesed neli kuud magas nii öösel kui päeval 40 minuti kaupa. Mingil perioodil Liisa esimesel eluaastal lihtsalt nutsin iga päev. Abitusest, väsimusest, jõuetusest.”  Kellelegi kurta aga justkui ei sobinud, sest siis vaidleks nagu vastu sellele, et emadus on kaunis aeg ja lapsed imetoredad.