Linda ja Emily ema Maiken tunneb, et emadel lasub surve olla õnnelik. Fotod: Ingrid Tsirel, Lauri Kulpsoo
Levinud kuvandi järgi on emadus lõputu õnneseisund. Tegelikkuses võtavad lapsed, kodu ja paarisuhe energiat kaugelt rohkem, kui emaks saaja ette oskab kujutada. Emade stressist pole kombeks rääkida.

Esimese lapse sünnitas Maiken Eestis, ent sõitis juba neljakuuse beebiga Ameerikasse abikaasa juurde.“Algul üritasin olla Ameerika ema,” ütleb ta. “Liitusin sealsete emmede klubidega ning püüdsin järgida nende ettekirjutusi. Ent ajapikku mõistsin, et pean leidma omaenda meetodid.”

Esimese tütre beebiiga oli eriti raske. Maiken ju tahtis lapsi, kuid oleks ta teadnud, mida see tegelikult tähendab, oleks ta end ehk paremini ette valmistanud. 

Lisaks juba peres olevatele lastele mõjub beebi sünd sageli rusuvalt ka mehe ja naise paarisuhtele. Teele sõnul on just uue rolliga kohanemine see, mis paarisuhte hapraks teeb. Omavaheline suhtlus on keerulisem, seda ei lihtsusta ka naises toimuvad hormonaalsed muutused. Pealegi, ütlevad uuringud, on ka meeste stressitase laste sündides sama kõrge kui naisel – kuid isade stressist räägitakse ühiskonnas veel vähem kui emade omast. “Nõrgad kohad peresüsteemis tulevadki pinnale raskel perioodil. Stressiolukorras võimendame oma reaktsioone üle,” selgitab Teele.

Maiken arvab, et väikelaste vanemate sagedase lahkumineku põhjus võib peituda eri ootustes vanema rollile. Kuna Maikeni abikaasa on töö tõttu väga palju perest eemal, siis tähendab iga tema kojutulek ema ja tütarde sissetöötatud rutiini paigastlöömist. “Kui ta kodus oli, siis hoidsin lihtsalt keelt hammaste taga, isegi kui mulle tundus, et ta tegi kõike valesti. Ei taha ju rikkuda laste suhet isaga. Seda sidet ei saagi tekkida, kui liigse kontrollivajaduse all kannatav naine on kogu aeg helikopterina kohal,” räägib Maiken. “Ja eks ma ju teadsin, et ta läheb varsti jälle minema.”