Juba paar päeva pärast antibiootikumikuuri algust tundis Marju jälle oma tütre ära – Rebekal oli taas sära silmis ja naeratus näol. Foto: Vahur Pormeister
“Laps ikka köhib vahel ja alati ei pööragi sellele suurt tähelepanu – teeme inhalaatoriga auru ja kõik möödub paari päevaga. Aga see oli teistsugune köha. Lisaks oli tüdruk loid, üldse mitte enda moodi,” meenutab Marju.

Perearsti juurde nad samal päeval ei pääsenud, kuid pereõde tegi vereanalüüsi ja kuulas kopse ning pani kolm päeva hilisemaks arstiaja. Järgmisel päeval sai Marju teada vereanalüüsi vastuse – põletikunäit oli natuke normist kõrgem, nii-öelda piiripealne, mis tähendas, et otseselt kopsupõletikku oletada ei saanud.

Paari päevaga läks köha aga hullemaks ja ühel ööl sai Marju suure ehmatuse osaliseks, sest tütrel oli raske hingata. Ta oli valmis lastehaigla era­korralisse vastuvõttu tormama, kuid hirmust, et peab seal haige lapsega mitu tundi veetma, otsustas ta siiski Rebekat tähelepanelikult jälgida ja järgmisel päeval perearsti juurde minna. 

Perearst kuulas perearst kopse ning tegi uue vereanalüüsi, millest selgus, et põletikunäit oli vahepeal mitmekordistunud.

Kuidas aru saada, kas see on just kopsupõletik? Kust laps selle haiguse sai?