Hanna Odras
Pärast iga sünnitust leiab naine end uuest rollist. Isegi kui tal oli juba kolm last, siis nelja lapse ema on ta esimest korda. Esiklapse sünd keerab aga maailma pahupidi.

Sünnitoetajad ehk doulad Aale-Triinu Sonn (44) ja Gertrud Treumund (25) leiavad, et meie kultuuriruumis on siiani väga levinud kujutlus vaprast nõukogude naisest, kes kõigega üksi hakkama saab – olgu selleks naela seinalöömine, kolme lapse kasvatamine, kas või imetamine ja sünnitusjärgne taastumine. Mitte alati ja igal pool pole aga nii olnud. Sünnitanud naine on ikka vajanud teiste naiste hoolt ja tuge, ent ka poputamist ja hellitamist.

Gertrud jutustab kurbadest kogemustest naistega, kes leiavad end pärast emaks saamist võõrast ja hirmutavast olukorrast. “Esimesed nädalad elad veel üle – mees on kodus, vanavanemad käivad beebit imetlemas, sõbrannad tunnevad huvi ja soovivad õnne. Siis aga lähevad kõik oma eluga edasi ja noor ema jääb beebi ja tosinate küsimustega ihuüksi.”

Mida Pere ja Kodu septembrinumbrist veel lugeda, vaata SIIT!

Üks huvitav asi, millega sünnitoetajad tegelevad, on kookonhoolitsus ehk naise “mähkimine”. Tegu on Mehhikost pärit tavaga, millele leidub alternatiive mujalgi maailmas. Riituse filosoofiline taust näeb sünnitust kui naist lahti­tegevat kogemust, mistõttu tuleb ta pärast ka sulgeda ja kokku sõlmida.

Etnoloogilisest vaatevinklist võib kookonhoolitsust pidada initsiatsiooniks. See on pärimuskultuurides levinud siirderiitus, mis aitab lõpetada ühe eluetapi ja alustada teist. 

Aura Alas sai hiljuti kolmanda lapse emaks ja tegi riituse läbi. Loe ja vaata pildiseeriat, miks ja kuidas seda imelist hoolitsust läbi viiakse.