Foto: Unsplash
Neli aastat tagasi olin elus jõudnud punkti, kus miski ei sujunud. Kõik oli justkui olemas, ka suhe oli suurepärane, mees oli mulle hea kaaslane ja meie lapsele ideaalne isa," räägib Katrin (27), kes oli toona kõigest hoolimata õnnetu.

Ometi, mida aeg edasi, seda rohkem tekkis tunne, et asjad ja tegevused, mis mind varem õnnelikuks tegid, ei toimi enam. Kõigest heast tekkis ruttu küllastus. Uute asjade proovimine jättis külmaks. Tööl käima pole ma pidanud, sest mehe hea palk võimaldab mul olla kodune, pühenduda lapse kasvatamisele, selle kõrvalt tegelda hobidega, sõprade-sõbrannadega kokku saada. Vahel, kui vajan tuulutust, käin pisut tööl, lihtsalt vahelduse mõttes. Kõik tundus nii mõttetu ja korduv. Peas hakkasid tiirlema muremõtted, üles kerkisid hirmud, domineerima hakkasid kompleksid, ebakindlus, depressiivsus, ärevus, häirivad ja valusad emotsioonid.
Kui mul varem oli halb olla, kannatas mees tugevalt, sest tema peal elasin end esmajoones välja. Lapsega suutsin end rohkem tagasi hoida, kuid mees ütles hiljem, et oli lausa kartnud töölt koju tulla, sest kunagi ei teadnud, millises tujus naine teda vastu võtab.

Mäletan täpselt, et ka temal lõid ühel hetkel välja depressiivsed mõtted. Oli perioode, mil olime mõlemad masenduses ja suhe sellises võtmes muutus väljakannatamatuks. Sellest olid kadunud kirg ja siiras armastus, lähedus ja ka seksuaalne huvi teineteise vastu.

Kuna olin mehega korduvalt ebaõiglaselt käitunud ja kohelnud teda viisil, mida ta polnud ära teeninud, ütles ta välja valusa tõe: “Ma ei taha sinuga enam seksida, sest ei tunne end sinuga hästi. Tunnen, et minuga on käitutud ebaõiglaselt.”