Natali ja Velvo jõudsid esimese lapsega kodusünnituseni pärast pikki-pikki arutelusid. "Velvo oli pigem skeptiline – mehel on ju raske kõrvalseisjana sellises olu­korras toeks olla," tunnistab Natali.

"Kui Natali algul kodusünnitust mainis, olin tõesti skeptik, kes keelitas traditsioonilist haiglavarianti valima. Isegi vestlus ämmaemandaga, kes väga meeldivalt ja kannatlikult kõike seletas, ja loetud artiklid ei suutnud minust ettevaatlikkusest tulenevaid hirme välja juurida," jutustab Velvo.

Kuna beebi Kristin otsustas tulla tähtajast veidi varem, möödus see hommik kibekiirelt. Keerulisem oli harjuda kahe väikelapsega toimetama, möönab Natali. "Algul oli ikka raske. Velvol oli tööl väga pingeline aeg ja iga päev oli kodus paras ellujäämis­kursus. Üht toidad ja pesed, teine tahab samal ajal kõike küsida ja rääkida. Meil kahjuks pole Rakveres kummalgi peret ja suurem osa sõpru on Tallinnas. Ma olen siin nutnud ja närvitsenud ja vihaseks saanud. Kujutan ette, et kõik olnuks lihtsam, kui oleks keegi ligidal."