Foto: 9KUUD
See oli minu jaoks väga-väga raske aeg. Nii raske, et sõnadessegi on justkui võimatu panna. See viha, lootus, rõõm, kurbus, pisarad, pahameel, närvilisus – liiga segane kompott, raske oli ka iseendaks jääda.

Nii kirjeldab Pere ja Kodu eriväljaandes 9KUUD Mari-Liis Kiviloo oma toonaseid emotsioone. Selleks ajaks oli tal selja taga neli aastat rasestumise ootust. 

Millest ajakirjas 9KUUD veel lugeda saab, vaata SIIT!

Teadsin alati, et tahan lapsi. Kui kohtusin oma abikaasaga, sai meile suhteliselt kiiresti selgeks, et soovime ühist last ning aasta pärast tutvumist otsustasingi beebipillid ära jätta ja jäime õhinal beebi tulekut ootama. Kuuldes, et oleme juba aasta üritanud ka tulutult rasestuda, saatis naistearst meid mehega viljatusarsti vastuvõtule. 

Paar aastat hiljem, pärast seda, kui munasarjadesse tehti väiksed augud, et rasestumine oleks võimalik, oli mul kõht juba siniseks süstitud, kuid mõtlesin ikka vaid sellest, et nüüd kohe-kohe paistabki lõpp. Esimesel korral siirati mulle üks viljastunud munarakk. Kuigi soovitati elada oma elu edasi võimalikult tavapäraselt, olin ootusärev. Puhkasin palju, raskeid asju ei tõstnud, sauna ei läinud ja autos istmesoojendust ei kasutanud. 

Kaks nädalat hiljem selgus, et rasedust pole. See oli väga valus tagasilöök. Teisel korral siirati juba kaks pisikest mammut ning tunne oli hea – nüüd kindlasti õnnestub! Toimusid ka kolmas ning neljas siirdamine. Kahjuks ei toonud ka need rõõmu ega lootust. Peale neid kaht siirdamist toimus ilmselt ka kõige suurem tagasilöök. Minus ei olnud positiivsust ega usku. Tekkis trots kõigi nende süstide, ravimite, pideva arsti juures käimise vastu.