Britt (29) ja Bruno (35) koos Eileeni (6), Ella (4) ja Eloise’iga (2) tervitasid hiljuti neljandat last Milot (2 k). Myriam Ravoni
Avalikes kohtades tunnetan, et inimesed mõtlevad: on siis vaja oma lastekarjaga igale poole trügida?! “Igale poole” tähendab toidupoodi või bussi. Kassa­järjekorras suunatakse peret nähes pilk kondoomidele ja manatakse näole parastav muie.

Teatud inimesed peavad lasterikkaid vanemaid ikka sarisigijateks ja vastutustundetuteks ning nende peret alamklassiks. Mõned mu enda sõbradki reageerisid märkustega “Planeeritud see ju kindlasti polnud?” ja “Noh, palju õnne siis. Neli on ikka, jah…”

Millest Pere ja Kodu veebruarinumbris veel juttu vaata SIIT

Kuigi meie saame kenasti hakkama, tuleb mul leppida, et meid vaadatakse nagu muuseumi­eksponaate, osutatakse näpuga ja sosistatakse. Ja ma mõtlen teistele peredele, kes samas olu­korras. Otsustasin uurida, kas ja kuidas nad suudavad üle olla eelarvamusest, mis kõnnib neist meetri jagu eespool? Kuidas nad tegid otsuse, et neile kolmest lapsest ei piisa?