Nero ütleb, et lapsed on inimesed ja nii tuleks neid kohelda. Sellest lähtub ta ka suhetes Johannesega. Hele-Mai Alamaa
Äsja kinolinale jõudnud, Kaspar Jancise lavastatud Morteni-film on Eesti suurim ja kalleim rahvus­vaheline filmiprojekt. Peategelasele Mortenile andis linateoses hääle Johannes Thor ja ballettmeister-rohutirts Felixile ta isa, näitleja Nero Urke. Kahekesi koos nad elavadki.

Kuidas see juhtus, et laps jäi pärast lahkuminekut sinu juurde, Nero, mitte ei läinud koos inglannast emaga Inglismaale?

Johannes oli siis kaheaastane. Tol hetkel oli see endastmõistetav lahendus. Johannese emal, oli tarvis pöörduda tagasi Londonisse. Johannese vanaema oli haige ja Rebecca ei teadnud, kauaks tal üldse ema on. Meil on Rebeccaga alati olnud hea mõistmine, millistes tingimustes peaks Johannes kasvama. Nii et meil polnud mingeid erimeelsusi selles, et Johannes jääb minuga Eestisse. 

Loe, millest Pere ja Kodu värskes numbris veel juttu, SIIT!

Ma olen nõus, et isa ei saa esindada emalikke tundeid ja energiaid, nagu ka vastupidi. Õnneks on Johannese elus lisaks emale mitu lähedast naist, sealhulgas vanaema, minu ema. 

Meie ühiskonnas on palju probleeme sellest, et isad kõnnivad perede juurest ära ja emad peavad üksi lapsi kasvatama. See on katastroofiline käitumine. Inimestel on psühholoogilised probleemid, mis laienevad kõikidesse eluvaldkondadesse, sest emad on pidanud lapsi kasvatama üksinda. Üksinda seda teha on väga karm.