Minu vastuvõtule pöördus naine, kes oli mures oma mehe ja laste omavahelise suhte pärast. Teda vaevas see, et sealt puudub lähedus, avatus ja vastastikune huvi. Teraapia käigus selgus, et sama kehtib ka mehe ja naise enda paarisuhte kohta, kuid sellega oli naine juba harjunud ja oma sisemuses leppinud.

Küll aga oli tal valus näha kõrvalt laste eemaldumist isast ja aina süvenevat usaldamatust ja trotsi nende vahel. Teraapias oli näha, et mees oli kasvanud töökate vanavanemate juures ja jäänud ilma oma vanemate lähedusest, hoolivusest ja toetusest. Ta tunnistas, et lähedus on tema jaoks ebamugav ja seega ta pigem väldib seda.

Teise naise teismelisel pojal tekkisid koolis käitumisega probleemid ja ühes vihahoos purskas ta emale: „Sul on ükskõik, kas ma olen olemas või mitte. Sa ei tea, mida ma mõtlen või tunnen — sind ei huvita. Sul on tähtis vaid töö, söök ja riided, mitte see, mis minuga toimub!” Naine oli andnud endast parima, et pakkuda lastele turvalist kodu, kuid nii, nagu temalt polnud mitte keegi kunagi küsinud, mida ta mõtleb, tunneb või vajab, ei osanud ka tema seda oma lastelt küsida.