Üha enam hakkas mind Tallinnas häirima ka tohutu sagin linnapildis ja kiire elutempo. Tundus, et ööpäevas on liiga vähe tunde, et kõige ja kõigiga sammu pidada. Inimesed olid närvilised ja tekkis pidev jalgujäämise tunne, kui üritasime ise looduslähedasemalt ja rahulikumalt elada. Saime aru, et kui nii edasi läheb, kaomegi kiirustavasse halli massi.

Kuna meil polnud võimalust ega ausalt öeldes ka soovi võtta aastakümneteks laenu, et suurlinnas tilluke pesa muretseda, hakkas päev päeva järel tunduma õigem naasta Lõuna-Eestisse. Olime säästnud summa, millega lootsime väikses kohas laenu võtmata kodu soetada. Ka Tartu kinnisvarahinnad olid noorele perele üüratud. 

Uurisime esmalt Tartu ümbruses vanu talumaju, kahjuks oli enamik neist üsna kehvas seisus. Nii otsustasime: kolime korterisse väiksesse linna või alevikku, kus elu kahe väikelapsega on mugavam – poed, lasteaiad, koolid lähedal.

Loe nüüd, mis sellest väikelinna kolimisest edasi sai ja kas see plaan mitme erineva pere puhul ennast ka õigustas.