Kollaž: Silver Vaher
"Sünnitusmajast koju jõudes sain aru, et miski ei ole nii, nagu ette kujutasin. Magada ei saa, süüa ei saa, vetsu ei saa, end pesta ei saa. Nii kui lapse käest ära panin, oli lohutamatu nutt," kirjutab oma emaks kasvamise kogemusest Kadri (33).

Millest ajakirjas Beebi veel juttu, vaata SIIT!

Mida rohkem eksimusi ma iseendale luban, seda parem ema olen. Tean seda aga alles nüüd, kui mul on kolm last.

Kõik, mida pead teadma vastsündinu eest hoolitsemisest on SIIN! 

Uduloor silme ees, reaalsustajust kaugel, keerasin beebiga arstile sõites rooli ja mõtlesin, et see on kui arvutimäng – seal on ju mitu elu veel, proovin, kuidas täna välja tuleb. Ilmselt käituvad roolijoodikud samamoodi, kui nad teedel seiklevad, ning sellised tüübid on seaduse järgi teistele ohtlikud.

Kõik teised beebidega pered tundusid nii ideaalsed: käisid perepuhkustel, üksteisel külas, elasid roosamannat elu. Hoolimata sellest, et andsin endast parima, ei saanud mina emana aga millegagi hakkama. Abi ma küsida ei osanud. Tundsin, et olen erakordselt saamatu, ning tundus väga raske seda avalikult tunnistada. Kõik läks aina hullemaks.