Miks vaadatakse minu pere valikutele viltu?
Minu elus on läinud kuidagi nii, et mu teine poeg sündis siis, kui esimene oli saanud 22 aastat vanaks. Vahepeal ei tekkinud õiget tunnet ega kaaslast ning siis, kui teised hakkasid juba keskearõõme või -segadusi nautima, tulid mul uuesti beebirõõmud ja -mured. Vahel inimesed imestavad: “Tõesti või, sul on 3- ja 25aastane laps?!” Mulle tundub see väga okei. Sain vahepeal küll ja veel tööd teha ning siis uuesti puhtalt lehelt alustada.
Monica
“Sinu lapsed võivad kõike teha... ma ei laseks enda kodus iialgi millelgi sellisel toimuda!” Seda olen enda kohta kuulnud olenevalt ütlejast väga erineva intonatsiooniga – lõbusast imestusest halvasti varjatud hukkamõistuni välja. Mu teismelised tütred võivad reedel ka kümme sõpra külla kutsuda ja ma ei saada neid koju enne kui pühapäeva hämaruses. Ma luban neil internetist tellida asju, mille vajalikkuses ise sügavalt kahtlen (parukas näiteks, no milleks!?).
Tehku nad pealegi TikToki neid jaburaid klippe (päris naljakad tegelikult!), värvigu pea heleroosaks või helesiniseks või lõigaku juuksed täiesti maha. Ma käisin oma lapsega kaasas, kui ta tegi esimese tattoo... Ma armastan neid kogu südamest. Suurekskasvamise teel on niigi palju valu ja takistusi. Rõõmsaid hetki ma neilt võtma ei hakka.
Eve
Kui olin jäänud kolmanda lapse ootele, tundsin, kuidas kõik mind vaatavad: “Appi, ta ei saa ju nende kahegagi hakkama, lollakas!” Ega ma hästi ei saanud ka, kuigi mul oli häid abilisi. Olen tundnud massiivset üksindust ja kurbust ja häbi ja vahel oli tõesti raske, kui lapsed olid pisikesed. Tagantjärele on see kõik natukene naljakas. Nüüd on lapsed suured – 13, 15, 16 – ja kõik need tunded haihtunud. Võin teha mida iganes, oleks nad vaid õnnelikud! Kui vaja, kirjutan puudumistõendi, kui vaja, tellin pitsa, kui vaja, sõidan öösel taksoga järele kas või teise linna. Mõistan alati ega arvusta, olgu mis on. Nalja saab nii iseenda, laste kui ka lahutuse teemal. Häbi on küll viimane, mis meenub.
Hele-Mai
Oleme saanud vahel pahameele osaliseks, et meie ajakirjas on lutipudelite reklaame. Põhjendusel, et nende reklaam peaks olema keelatud, et toetada rinnaga toitmist. See on kuidagi äraspidine loogika. Äkki päästab see, kui isa annab lutipudelist väljapumbatud piima, mõne ema ekstreemsest kurnatusest, mis on tekkinud magamata öödest? Olen ise kahe käega rinna andmise poolt, kuid tänu lutipudelile võisin beebi jätta veidi pikemalt koju mehe või vanaemaga. Kui sain vahepeal kodust välja ja muude asjadega tegeleda, naasin beebi juurde parema emana.
Gisela
Olen aastase Jete just magama saanud, kui kuulen kahe ja poolese Emili magamistoast tuttavat trummimängu – mida tuleb vaid tahvelarvutist. Keegi on taas arvuti liiga madalale riiulile unustanud ja poeg selle leidnud. Valmistun juba minema, et arvuti käest võtta, kui peatun. Vajutan hoopis veekeedukannu nupu alla ja teen endale kohvi. See on minu vaba veerandtund, kui kaks last samal ajal magama peaksid.
Süütunne koputab ikka õlale: tegele lapsega! Õpeta talle tervislikke harjumusi! Mängi temaga! Nii ka siis, kui äkki on kahtlaselt vaikne ja märkan, et 12aastase Anete toa uks on paokil, kuigi tütar ise koolis. Tunda on kommilõhna. Väike poisiklutt on leidnud tee sinna, kuhu ei tohiks. Salaja avanud suure õe maiustustelaeka. Kas ma lähen teda sealt ära kutsuma, et komm pihust haarata ja noomida? Istun hetkeks hoopis diivanile, naudin vaikushetke.
Elin
Meie pojad on arvukatel reisidel näinud maailma väga erinevast küljest. Nad on võtnud osa matusetseremooniatest, kus pritsib verd, sest kadunukese hinge õnnistuseks ohverdatakse loomi. Näinud pealt, kuidas see loom sealsamas nülitakse ja tükeldatakse, et kadunu omastele andamiks kaasa anda. Meie väikesed maailmarändurid on rappunud sajandivanustes rongides, ujunud koos vaalhaidega, hüpanud 10 meetri kõrguselt kaljunukilt koobasjärve jahedasse sügavusse, matkanud pealampide valgel kottpimedas koopas kaelani jahedas vees, nautinud krokodillidest kubiseva jõe kaldal troopilist paduvihma ja sumbanud kottpimedas mudases džunglis.
Meilt on palju küsitud, milleks ometi on vaja lastel seda kõike näha ja kogeda. Miks seame ohtu nende tervise? Me ei ole võtnud neid vägisi reisidele kaasa. Me pole võtnud liigseid riske, pigem püüdnud lastele õpetada, kuidas ekstreemsetes oludes rahu säilitada ja toime tulla. Ma ei ütle, et tehke järele! Kindlasti paljudele selline eluviis ei sobi. Aga ärge mõistke ka meid hukka. Igaühele oma.
Ulvi
Meie peres on poolfabrikaadid argiõhtu elupäästjad. Vahel taban endalt üllatunud pilgu, kui seda mainin: kas ma pole tõesti kuulnud, et ise tehtud toit on tervislikum? Ma ei näe seal mingit terviseriski, kui etiketilt lugeda, mida valmistoit sisaldab. Kui suur on selle liha- või kalasisaldus? Palju on soola ja rasva? Väldin maitsetugevdajaid, kunstlikke värvaineid ja muid tarbetuid lisaaineid. Poes on korralik valik viinereid, pihve, kalafileepulki, purgisuppe jms. Juurde keedan täistera- või läätsemakarone või hoopis krõmpsutavad poisid lihtsalt värsket kapsast, porgandit, kurki või paprikat.
Kiirustades süüa teha mulle ei meeldi. Me jõuame lastega koju sageli poole seitsme ajal. Täiesti kutud on nad juba kell kaheksa, sest on vara ärganud. Selleks ajaks on käes viimane hetk, hambad pestud ja pidžaamad seljas, lugemisega alustada, mis on meie tähtis õhturituaal. Pärast seda saavad mõlemad pojad veel minuga üks-ühele-aega, et päevast rääkida. Kõike täiuslikult teha ma ühel argiõhtul ei jõua...
Kerttu
#aastaema #perejakodu #momshaming
Kas oled tundnud, et sinu pere valikutele on vaadatud viltu, aga teie jaoks on kõik väga hästi? Jaga meiega ka oma lugu: kerttu.janese@perejakodu.ee ning osale Pere ja Kodu ja meie hea sõbra Breden Kidsi kevadkampaanias perejakodu.ee/aastaema
