Illustratsioon: Kristel Karp
“Meie peres on kolmeaastane tütar ja viiene poeg. Algusest peale on meil olnud tõsiseid probleeme suhetes minu emaga, aga nüüd on asi eriti hulluks läinud,” kirjutab Krista (29).

Meil on mured vanaemaga. Minu ema arust teeme me mehega laste­kasvatuses nii paljusid asju halvasti, et iga­päevased vaidlused sel teemal on mind väga ära väsitanud. Algul püüdsin rääkida, miks meil on teatud põhimõtted, kuid mu ema ei võta seda kuulda, raiub oma tarkust ja toimib nii, nagu tema arust õige on. Minu lastega! See teeb mulle väga haiget ja pahameel aina kasvab.

Millest aprillinumbris veel juttu, loe SIIT

Vanavanemate juures saab laps olla teleka ees täpselt nii palju, kui ise tahab. Mingi hetk muutub tütar nutuseks ning siis ema helistab, et lapsel on igatsus ema-isa järele ja ta tuleb kohe koju viia. Mina aga tean, et tüdruk ootas väga vanaema-vanaisa juurde minekut. Telekas teebki lapsed närviliseks ja väsitab neid. Aga eks ma siis jätan oma asjad sinnapaika ning lähen lastele järele, mis mul muud üle jääb.

Teine näide: vanaema meelest tänapäevane jope ei kõlba kuhugi, see on liiga õhuke ja sellepärast laps jääbki tihti haigeks ega saa lasteaias käia. Seletus, et tänapäeva joped ongi õhemad, olles samas väga tuule- ja vihmakindlad, teda ei veena. Ema vastu, et mina polnud küll lapsena nii tihti haige, ju siis ikka olid riided paremad ja laps ei külmetunud nii kergelt.

Tagatipuks on mu lapsed tema meelest liiga jonnakad ja kaklevad palju. Ühelt poolt heidab ema mulle ette, et meie lapsed on ära hellitatud, teisalt, et neil on liiga palju piiranguid ja see muudab nad närviliseks. Võiksingi jääda näiteid tooma.

Kuidas sellistes olukordades käituda, selgitab pereterapeut ja kolme lapse ema Triin Kahre.