Illustratsioon: Silver Vaher
"Olin liiga väike laps, et olukorra tõsidusest aru saada. Kartsin, et keegi ei usuks mind, sest tegelikult on mu onu teiste silmis tore, abivalmis, malbe ja meeldiv inimene," jagab noor naine ja kahe tütre ema Grete õudseid mälestusi lapsepõlvest.

Olin kaheksane, kui mu ema suri. Jäime isa ja kahe vennaga neljakesi. Vennad olid juba suuremad ja läksid kodust eemale õppima. Isa oli ehitaja, kuid pärast ema surma hakkas ta alkoholiga sõbrustama ja otsis juhutöid, et rohkem teenida. See tähendas aga seda, et isa oli kodust rohkem eemal. Vahel olin nädala sees täitsa üksinda. Pärast kooli tulin koju ja käisin ema õe juurest läbi, sõin seal kõhu täis.

Loe, millest värskes numbris veel kirjutame SIIT

Mingi hetk arvas tädi, et kuna isa on nii vähe kodus, võiksin tema juures elada. Tal oli endal tütar, kes oli juba suur ja oma elu peal. Kolisingi tädi juurde ja sain justkui terve pere tagasi! Tädi ja onu olid väga lahked ja head minuga. Nad tegid lihtsat tööd, hommikuti käisid korda­mööda posti laiali vedamas. Ühel varahommikul, kui tädi kord oli tööle minna, tuli onu minu juurde. Ma veel magasin. Ta katsus mind õrnalt, silitas ja suudles. Ma alguses ei saanud arugi, mida või miks ta teeb. Ma ei julgenud midagi teha, ära minna või teda eemale lükata. 

Nüüd, ise emana, loen, et laste kuritarvitaja neljal juhul viiest ongi tuttav inimene, n-ö hunt lambanahas: peresõber, sugulane, pereliige, aga ka tuttav eakaaslane. Kes meist oskaks kahtlustada, et tuttav, pereliige või sõber võib lapsele halba tahta? Kuidas siis last ette valmistada, et ta end kaitsta oskaks ja pedofiili läbi näha?

Minu lugu kahjuks sellega lapsepõlves veel ei lõppenud. Selliseid hommikuid hakkas olema veelgi ja asi läks hullemaks.