Nii mõnedki lasteaiad on juba saatnud laiali kirjad, et sel suvel neil kollektiivpuhkuseid pole ja lasteaed ei lähe kinni - lasteaiaõpetajad puhkasid vaheldumisi aprillis. Nii on koroonakriisis sundpuhkusel viibinud vanematel ja neil, kes on pidanud mitu kuud pidanud tegema pikki tööpäevi kodus laste õpetamise kõrvalt, võimalus tööle naasta.

Mis saab suvel? Hirmkallid laagrid.

Aga mida teeb märtsist alates kodus istunud algklassilaps terve suve? Kui ka muidu käivad vanavanemad tänapäeval pigem tööl, mitte ei etenda „vanaema õunapuu otsas“, siis nüüd on esialgu lastelastel nendega kohtumine keelatud (seda ka siis, kui nad tööl käivad). Olen kuulnud räägitavat meile praegu sülle kukkunud kriisist kui õndsast ajast, mil viimaks on piiramatult aega perega olla.

Mina ei pea kodus žongleerimist pallidega töö-lapsed-köök-kool pere kvaliteetajaks. Kvaliteetaeg on see, kui ma saan lastele keskenduda ja nendega tegeleda, ilma, et tegemata tööasjad pidevalt kuklas tiksuks. Millised võivad olla tagajärjed algklassilapsele – iseäranis 1.-2. klassi lapsele –, kes on septembriks pea pool aastat kodus veetnud? Üks pool on kindlasti kas või mõningane puudujääk hariduse kvaliteedis, kuid veelgi olulisem on aspekt, kuidas see mõjub vaimsele tervisele, sest