Eero Alamaa
Eriti neile, kes võimu juures – see aitab näha asju inimlikus perspektiivis õõnsa teooria asemel, tean omast käest.

Värskes Pere ja Kodu numbris kirjutab kolme lapse ema laste saamisest naisega (lk 64). Aastaid tagasi uurisin isegi naiivselt ühelt armsalt sõbrannalt, kes õhkas: “Kui ma vaid s a a k s i n olla hetero, oleks kõik n i i palju lihtsam!”, et no kas sa tõesti siis kuidagi ei saa, oled ju kord juba mehega koos elanud. (Olgugi et hambad ristis, nagu hiljem välja tuli.)

Need asjad ei käi paraku pelgalt tahte järgi. Nii nagu kahjuks ei piisa kõigi emade-isade suurimast soovist, et laps oleks terve, ei piisa ka soovist olla hetero. Loodus on palju keerukam ja toimetab vahel vastupidi meie soovidele (loe ka lk 28). Õnneks pole homoseksuaalsus haigus ega peaks olema tragöödia inimesele endale ega ammugi ähvardav oht teistele. Imekspandav, et maailmas, kus on ravimatuid haigusi, vaesust ja sõdu, leidub ikka poliitikuid, kes peavad üheks suurimaks ühiskonda ja iivet ohustavaks probleemiks sama­sooliste õigust abielluda ja ühise nimega lapsi saada.

Kiusates lapse vanemaid, kiusatakse ju ka last!

Valus on lugeda, et lesbide lapsevanker lõhutakse ära või hõigatakse neile järele roppusi. Kiusates lapse vanemaid, kiusatakse ju ka last! Eriti laste nimel peakski olema kõigil juriidiline ja moraalne õigus elada normaalset pereelu.

Mul on kaks poega ja ma soovin ainult seda, et nad oleksid tulevikus õnnelikud ja tuleksid oma eluga hästi toime. Ainus põhjus, miks ma loodan, et nad on heterod, on see, et siis tuleb neil elus ehk terake vähem kokku puutuda kõige suurema ebaõiglusega – sallimatusega erinevuste vastu.

Loodan, et kõik saavad olla (suvel) mõnusalt KOOS!

Millest Pere ja Kodu augustinumbris veel juttu, vaata SIIT!