Pere ja Kodu peatoimetajalt | Kõige väljapääsmatum näib olukord, kui tunned, et oled oma murega üksi ja ainuke
Vaja selleks, et mitte tunda nii, nagu kirjeldab loo autor: “Meediast vaatavad vastu supernaised, kes on sünnitanud rea lapsi ja näevad välja nagu hommikune kaste. Vaatasin oma kottis silmi ja ohkasin. Tahtsin vaid magada ja pesta.” Olen ise sama tundnud, kui mu imearmsad poisid olid veel päris väikesed. Ja see tunne on ... kole ... kurb.
Suur aitäh ka Laurale, kes toimetaja Ulviga oma lugu jagas (lk 79). Kui paljud meist saavad öelda, et nad kodus vahel häält ei tõsta? Mina kahjuks nende hulka ei kuulu. Kui aga karjumisest kujuneb igapäevane suhtlusviis, on pinged kasvanud üle pea ja tasuks abi otsida pereterapeudilt. Pereelu, see on kõrgeima liiga meeskonnamäng, nagu ütleb Jesper kaaneloos. Heaks meeskonnamängijaks saab aga ainult treenides.
Novembrinumbris on meil palju juttu isadest. Isadepäeva juba niisama mööda ei lasta. Kokake sel päeval lastega koos isale midagi head (meie fotograaf Hele-Mai annab Pereköögis ägedaid ideid!), veetke päev perega looduses või kinkige isale midagi vahvat – näiteks sokiroosid, nagu soovitab meie toimetaja Elin. On aga väga oluline isa mitte unustada ka argipäeval.
Kas ootame siiani isadelt igas olukorras tugevust, sest mehed ju ei nuta, ehkki see on ebaõiglane? Või mureneb jää raginal, sest mehed ise julgevad järjest enam tunnistada, et isadus võib olla pööraselt ilus ja ehmatav ühtaegu, nii et võtab silma märjaks? Vanemlusmentor ning Pere ja Kodu veebiraadiosaadete juht Tanel Jäppinen sai tõuke pakkuda tuge omasugustele, kui pereelus kahe järjest sündinud lapsega nii tal kui ka naisel korraks lained üle pea lõid (lk 68).
Millest Pere ja Kodu novembrinumbris veel juttu, seda vaata SIIT!
Mistahes igapäevaseid katsumusi aitab ületada see, kui hoiad meeles, et tegelikult on päike kogu aeg olemas, vahel läheb lihtsalt korraks pilve taha. Ja mõnikord on abi sellest, kui haarad lapse(d) ja mehe ning sõidad lennukiga päikesele lähemale. Näiteks lapsepuhkuse ajal nagu Piia ja Hendrik (lk 110). Hästi inspireeriv ja helge on lugu ka emmedest, kes korraldavad Montessori stiilis mänguhommikuid (lk 41).