Erakogu
“Oleme kiiksuga pere, aga selle üle uhked!” muigavad Liis (42) ja Julle Nielsen (49), kel kahe peale kaks tütart: Thilda (9) ja Emina (20). Taani on õnnetunde ja lootuse maa, teab pere oma karmist kogemusest. Siin pole ebaõnnestumised ega eripärad õnneks miski, millele viltu vaadataks.

Nielsenid leiavad, et inimeste hingehädad ei tohiks olla tabu. “Unustage, et väliselt peab olema kõik täiuslik! Peitmine ja varjamine hävitab. Otsustasime, et meie enam ei häbene. Hakkasime ausalt oma probleemidest rääkima ja meil on olnud kergem.” 

Millest Pere ja Kodu oktoobrinumbris veel juttu, vaata SIIT!

Tõsi ongi, et Liisi ja Julle jutt kõlab valusalt, samas positiivselt – nad aktsepteerivad, et selline on nende elu, ja peavad oluliseks, et vaimse tervise teemadel rohkem räägitaks. “Tavaline väike inimene on õnneks Taanis toetatud ja abi talle alati tagatud. See on õiglane ühiskond, mis teeb taanlased õnnelikemaks rahvaks maakeral. Õnnelikkuse valem on perekesksus, kindlustatus ja igaühe väärikas koht ühiskonnas.”

Kui Emina oli pisike, oli ta laps nagu teisedki. Koolis tabasid teda aga tugev ärevus ja ängistus, nii et ta pidi minema eriõppele. Tõsine kriis saabus Thilda (9) sünniga samal aastal, kui Emina oli 11. Küllap lõid muutused – ema uus abielu, rasked suhted pärisisaga ja beebi tulek – Emina kindlustunde kõikuma, igal juhul muutus ta enesehävituslikuks ja hakkas käsi lõikuma.