Unsplash
Praegugi valguvad Meeli (39) silma pisarad, kui ta räägib oma üleelamistest. “Olen oma laste kasvatamisel paljude asjadega täiesti puusse pannud,” alustab kolme poja ema, ühtlasi terapeut, otsekoheselt. Veel mõni aeg tagasi olnuks tal seda raske tunnistada, kuid nüüd on ta valmis vigadest õppima, käitumist muutma ja oma õppetunde teistelegi jagama.

Kõige valusama õppetunni sai Meeli oma keskmise poja teismeeas. Meeli suhted Andreasega läksid keeruliseks juba siis, kui ta kümmekond aastat tagasi poiste isast lahku läks. Kui vanem poeg hoidis pärast lahutust ema poole, siis noorem, vastupidi, eelistas isa. “Andreas oli lapsest saadik väga tundlik ja emotsionaalne, kuid eriti raskeks läks olukord teisme­eas. Paar aastat tagasi hakkasid koolis tekkima probleemid. Pojale soovitati ravimeid anda, et ta tunnis rahulikum oleks. Toimus ka intsident, kus laps koges, et tema kallal tarvitati füüsilist vägi­valda. Ta ei tahtnud enam kooli minna,” räägib Meeli.

Meeli arvab, suurim viga, mille ta tol hetkel tegi, oli kaasaminek teiste emotsioonide ja juttudega, selle asemel et iseennast usaldada. “Jäin uskuma neid, kes rääkisid, et kui su poeg nii­moodi jätkab, siis ta läheb põhja, temast saab see ja teine.” meenutab Meeli.