Sõprus ei roosteta! Kui koju jõudsime, jätkusid Marta ja Linda mängud täpselt sealt, kus pooleli olid jäänud. Hendrik Osula
Esimene šokk tabas meid Moskva lennujaama kitsas koridoris, kui ootasime turvaväravate juurde pääsu. Hilinevale Tallinna lennule minejaid kutsuti paaniliselt, kuid keegi meid läbi ei lasknud. Marta oli kotiga mu kõhul ja pidin hoopis vaatama, et keegi talle küünarnukiga ei annaks.

Marta oli hoolimata vaevavast unest ja ajavahest vapper ning tundis kaasa ühele põnnile, kes end nii vapralt ei tundnud. Laps tihkus nutta otse meie kõrval ja hakkasime teda Martaga sõbralikult lohutama. Vanemate imestunud ja aru­saamatud pilgud panid meil aga suud sekundiga lukku ja kolisime bussi tahaotsa. Seal tundsime esimest korda puudust Austraaliast ja Uus-Meremaast, kus keegi ei trüginud ning inimesed suhtlesid omavahel. 

Tallinnas käib kõik põhimõttel – kes ees, see mees. Hendrik lausa loobus vahepeal ühissõidukitega liiklemast, sest käruga oli trammi peale või maha saada tihti võimatu. Kord pidi ta suisa juhi appi kutsuma.

Kuid seekord, kui Marta trammiga sõitma minna soovis, olime veel lootusrikkad. See pole ju nii hull, kui mäletasime? Kuid oli, ja hullemgi veel. Trammis seisis otse ukse all vanem proua, jalad harkis, kellest me mööda ei pääsenud. Hendrik osutas vankrile ja palus teda viisakalt, kuid tulutult. Mida sellises olukorras teha? Naise jalgadest üle sõitma ei hakka, aga ukse ees vankriga seista pole ei turvaline ega mõistlik. Mitmenda palve peale ta siiski veidi liigutas oma jalgu.

Koos selle vahejuhtumiga kadus meil isu ühistranspordiga liigelda. Õnneks elame kohas, kust saab jala üsna igale poole, kuid paljudel vanematel ei jää muud üle kui seda igapäevast võitlust pidada. Miks? Miks ei võiks me üksteisesse sõbralikult suhtuda ja üksteist aidata?