Foto: Shutterstock
Kirjutan, sest soovin jagada oma valu ja loodan, et mõni inimene õpib minu loost, enne kui ise kõrvetada saab,” kirjutab neljandat kuud rase naine, kes üksi jäi.

Sain iga päevaga üha enam haiget. Asi ei olnud selles, mida need naised tegid, vaid selles, mida minu mees ei teinud. Ta lasi magusa olekuga naistel endaga kõike teha. Jah, te võite küsida: miks ma ära ei läinud? Miks ma nutsin valust, et mu elukaaslane ei austa mind ega meie suhet? Minu vabandus on ainult see, et olen naine ning ma uskusin tema nelja silma all lausutud ilusaid sõnu ja lubadusi tuleviku suhtes. Rumal, aga tõsi...

Iga sellise korraga kadus mu usaldus tema vastu, aga kuna armastasin teda, sain selle alati taastatud. Ja sain iga korraga üha rohkem haiget. Taas küsimus: miks ma ära ei läinud? Aga ma olen kõigest naine ja armastan kõrvadega – ta pidevad nelja silma all öeldud ilusad sõnad, südamlikud vabandused ja uued lubadused, need mõjusid.

Üks meeldejäävam seik oli kinotrepil, kui ta üht naist vahtis (mida ta tegi iga kord ja igal pool). Küsisin: “Kas tunned teda?”, mispeale ta ütles, et ei. Kui uurisin: “Miks sa teda siis vahtisid ülevalt alla ja tagasi?”, teatas ta, et on temast huvitatud. Kuidas selline lause peaks naisele mõjuma?