Katrin püüab vapper olla ning poegadele Lukasele ja Markusele igal hommikul naeratada. Vahur Pormeister
"Üritan tuju üleval hoida ja lastele ikka naeratada. Tean, et pean olema tugev,” lausub ootamatult vähidiagnoosi saanud Katrin. Meeleolu pole Varuski peres just kiita, ainult pisike Lukas naeratab, kui issi talle pildistamisel nägusid teeb. Tema ei saa veel asjast aru, aga Markus on emme haigusega kursis.

Pereema Katrin Urbala-Varusk (35) liigub toa ja esiku vahet aeglasel sammul, vahepeal jalale justkui kindlat toetuspinda otsides, ning palub pisipojale Lukasele (2,5) kombekat selga pannes oma ema appi. 

Varem sai tõtakas naine kõigega ise hakkama. Lisaks pere eest hoolitsemisele lõi kaasa külaseltsi, beebikooli, laulukoori, kiriku ja kooli hoolekogu tegemistes – ning valmistas käsitööna imeilusaid rahvariidevöösid. Ent ligi aasta tagasi muutus kõik.

Poegade Lukase ja Markusega (10) oli ta perearstil ikka käinud, kuid ta enda tervis oli olnud laitmatu. “Äkki tundsin pidevat väsimust ja iiveldust. Olin suvel kehalt mitu puuki leidnud ja mõtlesin, et ju olen neilt nakkuse saanud. Arst tegi analüüsid, kust selgus, et borrelioosi ega entsefaliiti mul pole,” räägib Katrin. Tohter soovitas tal hoopis närve ravida. Õhtul kodus patsiendiportaalis oma digilugu uurides märkas Katrin, et arst oli kirjutanud diagnoosi lahtrisse: puugihaigus ei ole, järelikult midagi muud. Juurde oli veel märgitud “tööstress”.

“Mis tööstress, kui ma olen lapsepuhkusel?” küsib Katrin, kes töötas viimati kolm aastat tagasi, enne lapsehoolduspuhkusele jäämist sekretärina. Tööd oli palju, kuid stressi mitte. Mis siis väsimust ja iiveldust põhjustab, jäigi küsimärgina õhku. Enesetunne paremaks ei läinud, mõne aja pärast lisandus köha. Naine üritas kõikvõimalikel viisidel, mis imetavale emale lubatud, köhast jagu saada, kuid tulemusteta. Detsembris, kui ta läks auto­juhiloa jaoks perearstilt tõendit saama, kurtis Katrin üle kuu aja kestnud köha. Seepeale kuulas arst kopse ja ütles, et kopsud on puhtad, kuid soovitas köhasiirupit juua. “Mul tekkis tunne, et äkki ma kujutan endale seda kõike ette ja olengi närvihaige,” räägib Katrin pisarsilmi.

Köha jätkus, kuni ühel veebruariööl tundis Katrin, et ei saa enam hästi hingata – nii valus oli, kõik ragises sees. Ta läks veel kord perearsti juurde, kes teatas: “Kopsud on puhtad, aga kui sa väga tahad, võime su röntgenisse saata.” Tohter soovitas Katrinil homöopaatilist siirupit võtta, see aitavat kindlasti! Sel ajal, kui Katrin apteegisabas seisis, et siirupit osta, helistas aga arst ja kutsus ta tagasi, sest röntgenipilt viitavat kopsupõletikule.