Raske sünnitraumaga poja ema | Ühed nutud on nutetud, teised veel ees

Nooruke, Tallinna Ülikoolis sotsioloogiat õppinud Liis läks Erikut ja tema kaksikvenda sünnitama 35. rasedusnädalal. Neli tundi pärast valudega ootamist tehti keisrilõige. Siis selgus, et platsenta oli irdunud ja poisid elumärkideta. Lapsi elustati 20 minutit, üks vennake jäigi vaikseks. Teine, Erik, näitas elumärke.

Kui Liis poega lastehaiglas nägi, oli too koomasse viidud ja külmas, et säästa aju. “Kui ta kolme päeva pärast koomast välja toodi, ilmnes, et tal pole reflekse, ta ei neela ega hinga ise. Kui enne ei julgenud arstid hapnikupuuduse ulatust hinnata, siis nüüd öeldi kindlalt, et on raske ajukahjustus,” ütleb naine. “Aga pojake tegi korra silma lahti ja vaatas mind – või nii mulle tundus...”

Liis ja Eriku isa uskusid tollal imesse. “Lootus! Me olime ju haiglas ja ikka usud, et saab midagi teha, et ta tuleb sellest välja. Et ta areneb.”