Siis kostus palatikaaslaste naeru: õde – ka ehmunud minu ehmatusest – oli tulnud mind kraadima. Olin sünnituseelses osakonnas, kuhu päev varem olin saabunud, omas voodis, kell oli kuus hommikul. Ei mingeid ufosid ja tulnukaid – lihtsalt maskis näod on nüüd haiglates uus reaalsus.

Võin lohutuseks öelda, et sain ka individuaalse ämmaemandaga paar korda punast häirenuppu vajutada.

Tuleb aga tõdeda: üksinda sünnitamises polnudki midagi hullu. Küll aga tasub eelnevalt pisiasjad detailideni läbi mõelda.