Erakogu
Muidugi ma karjatasin, hetkel, kui uni lõppes ja läbi hämaruse kummardus mu kohale läbipaistva kattevisiiriga, maskis ja ülemini “skafandris” nägu. Nagu ulmefilmis, mingi ork käes... Appi!

Siis kostus palatikaaslaste naeru: õde – ka ehmunud minu ehmatusest – oli tulnud mind kraadima. Olin sünnituseelses osakonnas, kuhu päev varem olin saabunud, omas voodis, kell oli kuus hommikul. Ei mingeid ufosid ja tulnukaid – lihtsalt maskis näod on nüüd haiglates uus reaalsus.

Võin lohutuseks öelda, et sain ka individuaalse ämmaemandaga paar korda punast häirenuppu vajutada.

Tuleb aga tõdeda: üksinda sünnitamises polnudki midagi hullu. Küll aga tasub eelnevalt pisiasjad detailideni läbi mõelda.