Foto: Unsplash
Mäletad seda päeva, kui lahkusid sünnitusmajast, väike pamp kätel? Rõõm oli nii suur, et sa ei märganudki üht lisareisijat, kes end salamisi sinuga kaasa pookis – süütunne, et sa pole piisavalt hea ema.

Kes loevad kasvatus­teemalisi raamatuid, käivad pärast pikka tööpäeva või pühapäeval koolitustel? Valdavalt ikka emad. Mida rohkem nad teada saavad, seda suuremaks kasvab süütunne. Kas ma teen õigesti; kas ma reageerisin kohaselt; mis oleks õige sellises olu­korras öelda? – on nende küsimused koolitustel. Hirm valesti teha, liiga vähe või liiga palju teha – süütundest on saanud emaduse lahutamatu osa. Uurisin oma healt sõbralt, kes juhtumisi on psühhoterapeut, teab lastest väga palju ja on vaieldamatult hea ema, kas ta ise tunneb, et ta seda on. Temagi ei tundnud, et teeb piisavalt!

Kõige suuremad kiusupunnid, kõige julmemad arvustajad ja hukkamõistjad istuvad aga siiski meis enestes. Mõni ema süüdistab end näiteks selles, et ta ei sünnitanud ise, vaid tuli teha keisrilõige – kuigi see oli häda­vajalik. Kuna elame konkurentsitihedal ajal, tunneb mõni ema süüd, et ta ei õpetanud juba kõhubeebile võõrkeeli. Pisut hiljem surub ta oma unenappi päevakavva beebit sotsialiseerivaid ja arendavaid tegevusi. Paljusid emasid tabab paanikakramp, kui algavad eliitkoolikatsed. Äkki oleks pidanud ka minema, äkki see annaks lapsele tulevikus paremad võimalused…?