Foto: Shutterstock
Kindlasti tead mõnd ülipühendunud ema, kes kontrollib kõike lapse toidulauast arendavate tegevusteni välja või on ülitundlik lapse emotsioonide suhtes. Tal on kuhjade viisi teadmisi, kuidas last mitte untsu keerata, ometi kisuvad asjad viltu.

Ta käib koolitustel, loeb raamatuid, on teadlik ja teeb vastavaid valikuid. Jõudumööda harib ta oma partnerit, lükates talle nina alla “õigeid” raamatuid. Et ta teab täpselt, mis võib last ohustada – alates bakteritest ja E-ainetest nutisõltuvuse ja keelekasutuseni välja –, käib pereelu suuresti tema taktikepi all. 

Teine tüüp ülipühendunutest on väga tundlikud emad, kes teevad kõik, et kaitsta lapse psüühikat. Ta on kannatlik, võtab aega, et lapsega rääkida ja talle asju selgitada – lõpmatuseni. Palub vabandust, kui on lapsele kogemata kombel liiga teinud, sest tal on hästi meeles, et temalt ei palunud täis­kasvanud vabandust mitte kunagi.

Pole välistatud, et need kaks tüüpi kohtuvad ühes isikus, kes esindab perfektsionismi, kontrolli ja ülimat tundlikkust oma lapse suhtes. See, kui laps enam midagi teha ei taha või sulle näkku kargab, võib mõjuda ehmatavalt, aga ka kainestavalt – panna mõtlema, et äkki on teie suhtes siiski midagi puudu või üle.

Pere ja Kodu jaanuarinumbris on veel intrigeerivaid teemasid, vaata lähemalt SIIT!

Nüüd aga räägime kõigest lähemalt.