Ta räägib hämmastava detailsuse ja avameelsusega, kuidas keeruline teekond kolmanda lapseni tema jaoks välja nägi: "Oma kolmandat last oodates polnud mul raseduse algul ei iiveldust ega muid muresid, kuni 12. rasedusnädalal algas ühel õhtul äkki tugev verejooks. Istusin diivanile ja puhkesin nutma. Viiene tütar küsis, mis juhtus, mispeale rääkisin talle ausalt, et beebiga on midagi pahasti ja emme peab arsti juurde minema. Ise olin sel hetkel kindel, et meil ei ole enam seda last. Tütar tegi mulle pai ja ütles: “Emme, ära muretse, me saame selle beebi!” Ma vaatasin teda ega suutnud uskuda, kust tuleb väikesel inimesel selline elutarkus.

18. detsembri hommikul, kui rasedust oli täpselt 24 nädalat, läksin jälle kontrolli. Tundsin end halvasti, mul oli nõrkus ja pea käis ringi, sest viimastel päevadel oli jälle rohke verejooks olnud.

Ja siis tuli kiirabi. Mind pandi raamile selili, rihmadega kinni ja viidi ära. Nägin ainult laetulesid ja nutt tuli peale. Väljas oli juba pime, aknast nägin, et sõitsime vilkuritega