Tanel Jäppinen on pisibeebi ja ligi kolmese Sienna isa. Nii mõnelegi lugejale on Tanel tuttav juba varasemast ajast, mil ta kajastas isaks saamise hirme, mõtteid ja kogemusi oma blogis Pere ja Kodu portaalis, praegu juhib ta Pere ja Kodu podcasti. Olgu mainitud, et just isaduse teemade ümber keerleb ka tema loodav veebikeskkond.

Jorgen Matsi on ametilt psühholoog, kes on kahe tütre, viiese Vivian Viu ja kolmese Pille Püü isa. Ta selgitab: “Enne esimese lapse sündi oli mu abikaasa üliõpilane, mina aga olin juba mitu aastat aktiivselt tööd teinud. Seega oli minul lapsega koduseks jääda loogilisem. Lisaks igatses abikaasa tööle minna ja minule sobis mõte aja mahavõtmisest suurepäraselt. Kuna lapsed tulid väikese vanusevahega järjest, nihkus mu kodusoleku aeg Püü sünniga pikemaks.”

Tanel arvab, et stress on isa “tööjuhendisse” sisse kirjutatud: “See ei ole iseenesest ju negatiivne nähtus. Kerge ärevus kaasneb ükskõik millise elumuutusega ja on justkui indikaator, et toimub teatud areng. Tõsi, kui stressitase kasvab nii suureks, et hakkab muutma inimese käitumist, siis on tegemist negatiivse stressiga.” Enda kohta usub Tanel, et ta pole äärmuslikku stressi kogenud – ehk ka tänu sellele, et peab end võrdlemisi kõrge pingetaluvusega inimeseks. Sellegipoolest on pärast laste sündi tulnud küll ja küll ette ärevust tekitanud hetki ja olukordi. Üheks põhjuseks, miks tema arvates isade stress nii harva kõneks võetakse, on tõsiasi, et mehed ei söanda ise sellest rääkida, saati siis veel abi küsida. Lisaks survestavad neid ühiskonna ebarealistlikud ootused isa rollile. Tanel on aastaid töötanud USAs ning toob näiteks dilemma, millega just sealsed mehed kokku puutuvad: “Praegune põlvkond justkui tahaks rohkem laste­ga tegeleda, mehed on aktiivsed ja motiveeritud seda tegema, kuid süsteem seda ei toeta. Paljudes lääneriikides on isapuhkust võtta kas keeruline või võimatu. Meil Eestis on muidugi tõeliselt suur asi, et mehed saavad isapuhkusele jääda.”

Mõlemad mehed kinnitavad, et noore pere olukorra muudab keeruliseks see, et nii töölt koju jõudnud lapsevanem kui ka lapsega päev otsa kodus olnud kaasa tunnevad õhtul, et nende tööpäev on möödas ja aeg on puhata. Aga väikeste lastega majapidamises sellist hetke naljalt ei teki. Vaja on kahepoolset mõistmist ja meeskonnatööd. Tanel tunnistab, et pika väsitava tööpäeva järel võib kodus ootav segadus olla selleks tilgaks karikasse, mille tagajärjel puhkeb tüli. Aja jooksul on ta õppinud aega maha võtma, enne kui reageerib. Kusjuures on selge, et kärsitus ja kannatamatus on suuresti põhjustatud magamatusest.