Foto: Unsplash
Kui Eliis esitas 8. klassi loovtööks päeviku oma haigestumisest anoreksiasse ja haiglas veedetud kuudest, sai sellest nii lähedastele kui koolikaaslastele rabav ja ühtaegu valgustav lugemine.

Koolis viieline ja sportlik tüdruk oli 13, kui ta vigastas jalga. See pandi kipsi ja ta sai vähe liikuda. Eliisi päevik annab aimu, et kui ta lõpuks iluvõimlemistrenni naasis, hakkasid kaaslased tema kehakaalu kohta vihjeid tegema: ““Sa pead ennast lihasesse treenima!” “Mida sa lamaskled, hakka treenima!” “Oled nagu minu klassi Mari, niisama paks.” Sellised laused tõukasid mind kaalu langetama. Järjest rohkem ja rohkem.”

“Ainukene sõna, mis ma suutsin iseenda kohta öelda, oli “jäle. Mida ma teen nende kahe väga kena neiu seltskonnas, kui näen ise välja nagu täielik nälkjas?“Mul pole enam julgust tunda emotsioone.

“Ma olen kõigile üks suur häbiplekk. Minu surm kaotaks selle punase veinipleki perfektselt valgelt diivanilt. /…/ Söön, liigun, käitun, riietun, hingan ja olen – kõike teen ma valesti ja jäängi valesti tegema. 

14aastane neiu oli 167 cm pikk ja kaalus 44 kilo ning tema organism oli hakanud haigusele alla andma.