“Olen teistelt emadelt kuulnud, et sünnitusjärgne depressioon võib su jalust lüüa äkitselt nagu täiskiirusel kihutav buss. Sa nutad päevad läbi, loobid asju või tõmbud täielikult endasse ning eemaldud beebist. Minu kogemus oli aga vastupidine – ju siis vahel juhtub, et sa ei saa hoopi kihutavalt bussilt, vaid depressioon hiilib ligi märkamatult,” meenutab Liina.

Pealtnäha oli pikka aega kõik korras. Ema oli beebiga lähedane, hoolitses pere eest… aga pea oli justkui mustades pilvedes. Baby blues, ütles ta endale. Kuid see pilv aina tihenes ja tihenes, kuni ühel hetkel avastas naine, et temast on saanud kergesti ärrituv, rampväsinud, närviline ja pidevalt hirmul inimene. Ta oli muutunud iseendale võõraks.