Tundsin, et olen nii sügavas augus, kust välja hüpata ei jaksa

Kui sünnitusest oli möödas mõni kuu, avastasin end ühtäkki mängiva lapse kõrval lamamast ja pisaraid valamast. See juhtus justkui päevapealt. Eluisu kadus, jõud oli otsas, hinge rõhus raske kivi, paarisuhe tundus mõttetu ja elu ei pakkunud mingit rõõmu.

Kogesin esimest kurbusesööstu, kui beebi oli viiepäevane. Õnneks läks see veidi rohkem kui nädalaga mööda ja päris pikalt õnnestus mul olla üpris õnnelik ema. Kuni ühel hetkel leidsin end kümnekuuse mängiva lapse kõrvalt põrandalt lamamast ja pisaraid valamast, suutmata ennast isegi liigutada. 

Abikaasa Priidu nägi mu pisaraid ja oli nõutu. 

Loe, millest Pere ja Kodu värskes numbris veel juttu, SIIT

Olin ühtäkki kaotanud kõik oma päästerõngad, mis olid aidanud mul kümme kuud pinnal püsida. Seda teadvustades terendas lõpuks ees ka lahendus ja panin oma päästjad ka kirja, et neid jagada.