ÜHE LAHKUMINEKU LUGU | Terve mõistuse juurde jääda tundus võimatu. Lamasin terve öö lapse kõrval ja nutsin tütre pärast, kes jumaldas oma isa

Maris on elanud juba paar aastat tütar Arabellaga kahekesi. “Meil pole enam kodus karjumist – üks tervete närvidega lapsevanem on parem kui kaks koos elavat vanemat, kes iga päev tülitsevad.” Meenutada kolme aasta tagust valusat lahkuminekut pole tal aga üldse kerge.

Naine teab, et normaalse suhtluse kujunemine ekspartnerite vahel võtab aega ja seda peab teadlikult harjutama. “Kui me poleks endise elukaaslasega perelepitusse läinud, oleksime tütre hooldusõiguse küsimuste pärast ilmselt kohtusse jõudnud,” arvab Maris (38).

Lahku minevate vanemate ja nende laste jaoks nii olulisel teemal räägib ka lahutusadvokaat: Eestis tuleb kahjuks ette sedagi, et vanemad nõuavad, et pisike beebi elaks üks nädal ema, teine isa juures

“Päeval töötasin täiskohaga, öösiti kirjutasin kontoris magistritööd. Hommikul tulin koju pesema ja riideid vahetama ning viisin lapse hoidu,” kirjeldab Maris kolm-neli kuud kestnud pingelist perioodi, mil mees pidi tütrega rohkem tegelema.

“Jah, olin sel ajal mehe jaoks palju vähem olemas, aga palusin mõistvat suhtumist. Magistritöö kaitsmine oli mulle väga tähtis,” ütleb Maris, kes tundis ka ise kodust eemaloleku tõttu süüd.

Millest Pere ja Kodu värskes jaanuarinumbris veel juttu, vaata SIIT!

Kaks päeva enne seda, kui Maris pidi magistritööd kaitsma, teatas mees, et jätab ta maha. Maris ei osanud oma hõivatuse juures kahtlustadagi, et mehel on juba mõned kuud olnud kõrvalsuhe. “Kuulsin ta sõnu, aga keeldusin neid uskumast. Süda puperdas, sees iiveldas ja kõrvus kohises,” räägib ta, kuidas uudis ta jalust niitis. See oli raske teekonna algus.