Foto: Fotolia
Teekond emana saab alguse hetkest, mil lapse süda naise südame all esimesi lööke teeb. Mõni väike ime juba sünnibki inglina. Ja võib juhtuda, et me ei saa iial teada, miks. Kadi kirjutab oma isiklikust lapse kaotamise kogemusest ning räägib teiste peredega, kel sarnane saatus.

Sel talvel juhtus see ka minuga – loode mu sees ei soovinud suuremaks kasvada, rasedus katkes. Arstide sõnul katkevad rasedused sageli esimeste nädalate jooksul ja mõnikord ei saa naine sellest ise arugi. Faktidele toetudes suutsin olukorraga leppida: siin pole süüdlasi, õigeid või valesid vastuseid, nii lihtsalt juhtus. Kuid emotsionaalselt on see kaotus – olenemata sellest, et väike – minu jaoks siiani kriipiv. Seda lugu kirjutades valasin palju pisaraid koos loo peategelastega.

“On hetki ja päevi, kus ma olen ikka veel lohutamatu, justkui oleks see kõik eile juhtunud,” tunnistab Kerli. “Püüan oma mõtteid välja öelda, oma tunnetest rääkida. Tajun, et kui mõnda mõtet liiga pikalt enda sees hoian, muutub see suureks ja talumatuks.”

Haiglast koju jõudes algas Kerli jaoks elu pärast... “Kõik oli nii tühi. Kodu oli tühi, mu süda ja pea olid tühjad. Ühel päeval on kõik nii ilus ja igatsed oma oodatud last ning teisel päeval variseb kõik kokku, mitte midagi ei ole enam. Ei ole last, ei ole rasedust, ei ole unistusi.”