Hele-Mai Alamaa
"Kutsume oma lapsi vahel naljatades nimedega Jack, Pot ja Boonus!" jutustab Kristi. Tal on seljataga aastatepikkune kurnav lapseootus: hirm lastetu suhte purunemise ees, kunstliku viljastuse luhtunud katsed, katkenud rasedus ja Downi sündroomi kahtlus kaksikutel.

Teekond meie pisikeste imedeni sai alguse seitse aastat varem, kui nad tegelikult ilmavalgust nägid. Olime juba paar aastat mehega koos olnud, planeerisime pulmi, tekkinud oli tugev meie-tunne ja nii otsustasimegi: oleme beebi sünniks valmis! Kõik aga ei läinud kaugeltki nii lihtsalt, kirjutab Kristi Aulik (34).

Möödus päris mitu aastat enne, kui muretsema hakkasin. Lõpuks soovitas naistearst pöörduda viljatuskeskusesse, kus viidi läbi hulk uuringuid, mille järel tunnistati meid igati viljakaks ja terveks! Igaks juhuks saatis arst mind ka laparoskoopilisele operatsioonile. Kui narkoosist ärkasin, teatas arst, et mul on munasarja endometrioos, kolded ja liited.

Olin šokis – ma ei olnud kunagi mõelnud, et võib esineda mõni probleem, mille tõttu ma ehk ei saagi emaks. Olla ema, see tundus kuuluvat naiseks oleku juurde, nii ürgne, loomulik ja enesestmõistetav. Mäletan, et nutsin lahinal ja minu hinge puges hirm lastetuks jäämise ees.

Millest värskes Pere ja Kodu märtsinumbris veel juttu, vaata SIIT!

Elasime ämma majas ja minu hirmu süvendas veelgi üks juhuslik jutuajamine temaga, mille kestel ta avaldas arvamust ühe tuttava paari kohta: “Hea, et nad lahku läksid, nad ei saanud ju omavahel lapsi!” Sel ajal ta meie murest veel ei teadnud. See lause jäi mind jälitama ja piinas igal sammul.

Kõik tundus nii ebaõiglane! Mõtlesin, kas ainuüksi laste mittesaamine võiks tõesti kaks inimest lahku viia, kas viljatul inimesel polegi siis õigust armastusele, hingesugulasele, õnnele? Kas ma ise peaksin siis ühel päeval oma abikaasal minna laskma või pean ühiskonna survele vastu? Tundsin häbi ja lootusetust, aga ka lootust – ma otsustasin võidelda!