Fotod: Hele-Mai Alamaa, erakogu
Lamasin sünnieelses osakonnas rangel voodirežiimil ja väljavaated olid nigelad. Haigla konsiilium oli veendunud, et teha pole enam midagi, meenutab Kairi. Ja siiski!

Oma kariderohkest rasedusest räägib Kairi Fimberg.

Ma polnud kordagi ebaõnnestunud ega erilisi kaotusi kandnud. Olin harjunud, et minu elus on kõik läinud mu soovide ja ootuste kohaselt. Kuni jõudis kätte aeg, mil tundsin, et nüüd võiks seniseid õnnestumisi kroonida üks pisike ­inimene, kellele ühel päeval oma teadmisi ja kogemusi edasi anda.

Kui ma esimest korda lapseootele jäin, sai selgeks, et päris tavaline see ootus ei tule. Selgus, et mul on kaasasündinud eripära – vaheseinaga emakas. 

Rasedus püsis alguses näiliselt hästi. Hirm hakkas juba vaikselt hajuma, kui see ootus siiski poolel teel kurva lõpu sai – pisipoeg sündis 23. rasedus­nädalal sügavalt enneaegsena ja võitles oma elu eest kaks kuud, enne kui ta jõud rauges. Tagantjärele oskan tänulik olla selle eest, et see kurb kogemus tegi mind piisavalt ettevaatlikuks, et oskasin hakata oma teise lapse elu eest teadlikult võitlema.