Foto: freepik.com
Mu üheksa-aastane poeg kipub sõpradega ropendama: t**a, v**t kõlab iga natukese aja tagant. Olen talle kordi öelnud, et kui käitumine ei parane, ei tohi sõbrad enam meile tulla. Poiss mõistab seda ja käitub minu ees hästi, aga nii kui on sõpradega, muutub taas toon.

Mõtlen hirmuga, mida teeb ta siis, kui ise sõprade juures külas on või kui nad on kuskil õues, minu vaateväljast eemal. Sellest murest ajendatuna võtsin ka poja telefoni ning vaatasin tema vestlusi sõpradega ja Facebookis. See oli mulle šokk! Kuidas tõmmata ebaviisakale kõnepruugile pidurit enne, kui õpetajad või teised lapsevanemad kaebavad?

Millest värskes Peres ja Kodus veel juttu, loe SIIT

"Lapse suhtes on absoluutselt ebaõiglane öelda, et näiteks isa võib nii rääkida, sest ta on täiskasvanu, aga sina ei või, sest sa oled laps. Õiendamine, rusika lauale löömine ja käratamine, et siin majas nii ei räägita, tekitab vaid trotsi ja võimalik, et veel suuremat huvi nii tugevat reaktsiooni põhjustanud sõnavara vastu," ütleb Rajaleidja psühholoog Ave Rohtla-Alp. Ta selgitab, mis aitab.